Keskaeg

Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5.-15. sajand.

Video:Kunst keskajal

Romaani aeg
Kirik hakkas oma mõjuvõimu tugevdamiseks ja rahva alandlikkuses hoidmiseks uusi pühakodasid ehitama. Tolleaegsed ehitusmeistrid oskasid kaarte ja võlvide ladumist nagu vanad roomlasedki, kuid nad arendasid välja täiesti omanäolise ehitusstiili, mida me kutsume romaani stiiliks.Romaani stiili põhitunnusaks on ümarkaar. See tähendab, et akende ja uste avad on kaarekujulised. Lage katab silindervõlv.

Romaaniaegsetes kirikutes oli oluline koht skulptuuril. Enamasti on tegemist reljeefidega, mis kujutavad piiblisündmusi. Tavaliselt kujutati ähvardavaid lugusid või siis imesid. Kuna reljeefid ei olnud ette nähtud ligidalt vaatamiseks, siis ei ole nad ka detailselt välja töödeldud, vaid kehavormid on edasi antud üldistatult.  
Kirikute seinu katsid  maalingud, mille eesmärk  oli  sama, mis reljeefidel - õpetada pühakirja ja alandlikkust. Inimesed nendel maalidel  olid samuti tõsiste nägudega ja  maalitud ilma varjudeta. 

Gooti aeg 
Keskaja teiseks levinud kunstistiiliks sai gooti stiil, mis sündis Prantsusmaal, kust see levis ka teistesse Lääne-Euroopa maadesse.
Gooti kirikud olid suurte akendega  ja seetõttu seinapinda maalinguteks eriti ei jäänud.Gooti stiilis kirik paistis kaugele üle teiste hoonete. Uue ehitusviisi tõttu oli võimalik ehitada uued pühakojad hästi kõrged.Gooti stiili põhitunnuseks oli teravkaar. See tähendab, et ukse- ja aknaavad ning sammastevahelised kaared on teravate tippudega nagu murdunud vibud.

 
Kui romaani skulptuuris oli enim levinud reljeef, millel inimfiguurid eenduvad vaid veidi taustast , siis gooti skulptuur lähenes enam ümarplastikale. See tähendab, et kujud on vaadeldavad nii eest kui ka külgedelt, aga jäävad siiski taustaga seotuks.
Gooti skulptuuride nägudelt on kadunud piin ja kannatus. See on asendunud õndsustundega.

ILU 

Keskajal elasid nii kosmeetika kui hügieen üle taandarengu. Naisideaal oli seotud katoliku kiriku loodud pildiga sündsast kaunist naisest. Naise olukord oli halb, jumestust ja isegi ehteid peeti patuks. Levinuim naiseideaal oli luikvalge neid, kellel on peaaegu läbipaistev nahk, juuksed valged kui puuvill ja silmad süütud, sinised. Moes oli pikk munajas nägu ning sügaval asetsevad silmad.

Jumestust kasutasid vaid õukonnadaamid, näitlejannad ja kergemeelsed naised. Alusvärv oli kriitvalge ja puuderdatud. Nahka valgendati sidruni- ja piimavannidega, kulmud kitkuti välja ja juuksepiiri püüti nihutada nii kõrgele kui võimalik. Eeterlikkuse rõhutamiseks toonitati mõnikord sinisega otsaesisel olevaid veresooni. Silmameiki peaaegu ei kasutatud, selleks tarvitati vaid musta kontuurpliiatsit. Keskaja edenedes hakati pikkamisi kasutama pisut põsepuna ja huuli punase värviga kitsamaks maalima.