Antiik Rooma

I aastatuhandel e.m.a tekkis Itaalias Rooma linna ümbruses riik, mis hakkas oma maa-alasid laiendama naabrite arvel. See umbes 1000 aastat püsinud maailmariik elas orjade tööst ja võõraste maade vallutamisest. Rooma hiigelaegadel kuulus sellele riigile kogu Vahemere ümbrus nii Euroopas, Aasias kui Aafrikas. Sellise hiigelriigi valitsemiseks vajati karme seadusi ning tugevat sõjaväge.
Ka kunsti, eriti just ehituskunsti abil püüti vallutatud rahvastele näidata riigivõimu vankumatut tugevust. 

Roomlased õppisid ehitama kivist kaari ning lihtsaid võlve ja kupleid ehitiste katmiseks, ka hakkasid nad kasutama mörti kivide sidumiseks. Need oli väga suured edusammud ehitustehnikas. Nüüd sai luua mitmekesisema plaaniga ehitisi ning väga suuri siseruume.
Omamoodi ajaviitekohad olid ka rooma saunad, nn termid. Need sisaldasid peale pesemis- ja riietusruumide veel ujumisbasseine, jalutusruume, spordiväljakuid, raamatukogusid jms.

Video: Rooma Impeerium

Väga populaarne oli elumajade kõige esinduslikumate ruumide kaunistamine maalingute ja mosaiikidega - väikestest varvilistest kivi- või klaasikildudest koostatud piltidega. Mosaiikidega armastati kaunistada ka ruumide põrandaid.

Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke ehk monumente. Reljeefidel jäädvustati tõelisi sündmusi ja võidetud lahinguid.

ILU

Varajase Rooma mehed olid väga karvased, nende nägu kattis habe ja pikad juuksed. Vabariigi ajal hakati juukseid jällegi lühikeseks lõikama ning hiljem raseeriti ka habe ära. Nii jäid habemega vaid targemad inimesed, kes soovisid järgida Rooma tarkade stiili: filosoofid ja õpetlased. Kiilaspäisuse varjamiseks kammiti juuksed ette poole, sest hõredust pealael peeti inetuks. Pähe liimiti isegi valejuukseid. 

Roomlased võtsid meikimiskombe üle kreeklastelt ja pidasid seda väga oluliseks. Rikka rahvana oli roomlastel enese kaunistamiseks aega ja raha. Räägitakse, et keisrinna Poppeal oli 100 kreeklannast orjatari, kes olid tolle aja kosmeetikud ning keda kutsuti sagae. Nende kunsti nimetati ars fucatria`ks, parandavaks kunstiks, sest see seisnes enamasti jumestamises. Plautus ütleb: „Värvimata naine on nagu soolata toit.” Rooma luuletaja Ovidius rõhutab oma raamatus naiseilust, et ükski naine ei vääri inetu olemist. Kummatigi pidi naine hoidma saladuses seda, kuidas ta end kaunistab.

Rooma naised veetsid päevas tunde enda sättimisega, kasutades seejuures orjade „teenust“. Nii mehed kui ka naised kandsid parfüüme, mis olid tehtud lilledest ja vürtsidest. Make up oli Kreeklaste omast palju värvikam ja sarnanes rohkem kreeka prostituutide omaga. Silmad olid kontuuridega välja joonistatud ja kulmud esile tõstetud Kohli (saadud Egiptusest), stibnite (must pulbriline antimontrikloriid), plii või tahma abil. Põsepunaks kasutati raudoksiidi, punast seatina või karmiini (mida saadi košenill putukast). Viimast kasutati ka huulte toonimisel.