Barokk

Barokk-kunst sai alguse 16. sajandi lõpupoole Itaalias. Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja ka toreduseihalus. Osalt sündis sellist tüüpi kunst katoliku kiriku soosingul, sedalaadi tundeküllane kunst sobis hästi inimeste mõjutamiseks. Vastureformatsiooni relvadeks saidki maapealsete paradiisidena tunduvad kirikud ja usutõdesid inimhingedesse poetavad maalid-skulptuurid.Barokki peetakse üldiselt 17. sajandi kunstistiiliks, mõnevõrra ulatus see ka 18. sajandisse, mõnel maal kestis isegi selle III veerandi lõpuni.

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide rikkus.

Maalikunstis valitsevad tumedamad toonid, kujutatava ümarus ja keerukus. Kompositsioon on sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Maalisid sujuvate värviüleminekutega. Ilma kindlate piirjoonteta. Tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu. Nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid. Palju on neis ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad.

Video:Barokk kunst

ILU

Barokk soosis meelelist ja lopsakat moeideaali. Barokiajast kuulsaim tõlgendaja oli Rubens, kelle maalitud kopsakates heledalokilistes naistes peegelduvad ehtsa barokiaegse naise jooned.

Meik oli suhteliselt napp. Tähtsaim oli naha valge värv, mis saavutati tinavalge, kriidi ja vismuti abil või riisi- ja nisujahupuudritega. Viimased olid mõistagi nahale tervislikumad. Ülalau värvimiseks kasutati mõnikord hennat ning kulme ja ripsmeid rõhutati söega. Põsepuna toon oli roosipunane ja seda kanti põskedele küllaltki ümmarguse laiguna. Suu oli täidlane ja erepunane. Ajastu lõpupoole muututi meigi ja värvide kasutamises julgemaks.

Renessanss

Ajastu oli 15.-16.sajandil. Hakati huvi tundma antiikaja kunsti, kirjanduse ja filiosoofia vastu, mistõttu nim. renessansiaega   ka antiikkultuuri taassünniks (pr.k. la renaissance-taassünd).
Avastati, et juba enam kui 1000 aastat tagasi  oldi arengus  palju kaugemale jõutud. See  innustas  inimesi uute teadmiste otsinguile. Ausse tõusis mitmekülgselt haritud inimene.
Renessanss tekkis Itaalia rikastes linnriikides, esmalt Firenzes ja levis sealt tasapisi edasi kogu Euroopasse.
Kui varem oli kunsti tellijaks kirik, siis nüüd said seda endale lubada ka rikkad linnakodanikud, kes soovisid oma paleede seinu kaunistada. Kõige esinduslikumaks linnaks sai Firenze. Sealsete mõjukate  elanike kodudeks said palazzod.

 Video:Arhitektuur

Renessansi alusepanijateks olid arhitekt Brunelleschi, maalikunstnik Masaccio ja skulptor Donatello. Kõrgrenessansi ajal töötas Itaalias kolm suurt meistrit, kelle elutöös peegeldub kogu see huvitav kunsti ja kultuurijanune ajastu. Need meistrid on Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffael.

ILU 
Video:Riietus

Sel ajal kasutasid kosmeetikat nii linna- kui maanaised. Ilu usuti sündivat harmooniast. Ometi on ajaloolased oletanud, et meiki kasutati ainult pidulikel puhkudel. Alusvärv oli ikka valge ja selleks kasutati endiselt tinavalget. Seda värvi kanti nahale nii mitmes kihis, et selle alt polnud näha isegi kortse ning värviga kaeti ka kael kuni rindadeni. Ihaldatuim näonahk oli elevandiluukarva. Puudrit kasutati isegi pesemise asemel. Kulme hakati vähehaaval pruuniga rõhutama ning need vormiti õhukesteks ja kumerateks. Kõrge laup oli endiselt moes, nagu ka suured silmad. Lauge toonitati antimoniga, kuid ripsmevärvi ja silmakontuuri ei kasutatud, ehkki renessansiaegsete maalide järgi võiks nii oletada. Põsepuna kasutati vermilliooni ja moodne värvitoon oli päikeseloojangupunane. Suu oli väike.

Keskaeg

Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5.-15. sajand.

Video:Kunst keskajal

Romaani aeg
Kirik hakkas oma mõjuvõimu tugevdamiseks ja rahva alandlikkuses hoidmiseks uusi pühakodasid ehitama. Tolleaegsed ehitusmeistrid oskasid kaarte ja võlvide ladumist nagu vanad roomlasedki, kuid nad arendasid välja täiesti omanäolise ehitusstiili, mida me kutsume romaani stiiliks.Romaani stiili põhitunnusaks on ümarkaar. See tähendab, et akende ja uste avad on kaarekujulised. Lage katab silindervõlv.

Romaaniaegsetes kirikutes oli oluline koht skulptuuril. Enamasti on tegemist reljeefidega, mis kujutavad piiblisündmusi. Tavaliselt kujutati ähvardavaid lugusid või siis imesid. Kuna reljeefid ei olnud ette nähtud ligidalt vaatamiseks, siis ei ole nad ka detailselt välja töödeldud, vaid kehavormid on edasi antud üldistatult.  
Kirikute seinu katsid  maalingud, mille eesmärk  oli  sama, mis reljeefidel - õpetada pühakirja ja alandlikkust. Inimesed nendel maalidel  olid samuti tõsiste nägudega ja  maalitud ilma varjudeta. 

Gooti aeg 
Keskaja teiseks levinud kunstistiiliks sai gooti stiil, mis sündis Prantsusmaal, kust see levis ka teistesse Lääne-Euroopa maadesse.
Gooti kirikud olid suurte akendega  ja seetõttu seinapinda maalinguteks eriti ei jäänud.Gooti stiilis kirik paistis kaugele üle teiste hoonete. Uue ehitusviisi tõttu oli võimalik ehitada uued pühakojad hästi kõrged.Gooti stiili põhitunnuseks oli teravkaar. See tähendab, et ukse- ja aknaavad ning sammastevahelised kaared on teravate tippudega nagu murdunud vibud.

 
Kui romaani skulptuuris oli enim levinud reljeef, millel inimfiguurid eenduvad vaid veidi taustast , siis gooti skulptuur lähenes enam ümarplastikale. See tähendab, et kujud on vaadeldavad nii eest kui ka külgedelt, aga jäävad siiski taustaga seotuks.
Gooti skulptuuride nägudelt on kadunud piin ja kannatus. See on asendunud õndsustundega.

ILU 

Keskajal elasid nii kosmeetika kui hügieen üle taandarengu. Naisideaal oli seotud katoliku kiriku loodud pildiga sündsast kaunist naisest. Naise olukord oli halb, jumestust ja isegi ehteid peeti patuks. Levinuim naiseideaal oli luikvalge neid, kellel on peaaegu läbipaistev nahk, juuksed valged kui puuvill ja silmad süütud, sinised. Moes oli pikk munajas nägu ning sügaval asetsevad silmad.

Jumestust kasutasid vaid õukonnadaamid, näitlejannad ja kergemeelsed naised. Alusvärv oli kriitvalge ja puuderdatud. Nahka valgendati sidruni- ja piimavannidega, kulmud kitkuti välja ja juuksepiiri püüti nihutada nii kõrgele kui võimalik. Eeterlikkuse rõhutamiseks toonitati mõnikord sinisega otsaesisel olevaid veresooni. Silmameiki peaaegu ei kasutatud, selleks tarvitati vaid musta kontuurpliiatsit. Keskaja edenedes hakati pikkamisi kasutama pisut põsepuna ja huuli punase värviga kitsamaks maalima.

Antiik Rooma

I aastatuhandel e.m.a tekkis Itaalias Rooma linna ümbruses riik, mis hakkas oma maa-alasid laiendama naabrite arvel. See umbes 1000 aastat püsinud maailmariik elas orjade tööst ja võõraste maade vallutamisest. Rooma hiigelaegadel kuulus sellele riigile kogu Vahemere ümbrus nii Euroopas, Aasias kui Aafrikas. Sellise hiigelriigi valitsemiseks vajati karme seadusi ning tugevat sõjaväge.
Ka kunsti, eriti just ehituskunsti abil püüti vallutatud rahvastele näidata riigivõimu vankumatut tugevust. 

Roomlased õppisid ehitama kivist kaari ning lihtsaid võlve ja kupleid ehitiste katmiseks, ka hakkasid nad kasutama mörti kivide sidumiseks. Need oli väga suured edusammud ehitustehnikas. Nüüd sai luua mitmekesisema plaaniga ehitisi ning väga suuri siseruume.
Omamoodi ajaviitekohad olid ka rooma saunad, nn termid. Need sisaldasid peale pesemis- ja riietusruumide veel ujumisbasseine, jalutusruume, spordiväljakuid, raamatukogusid jms.

Video: Rooma Impeerium

Väga populaarne oli elumajade kõige esinduslikumate ruumide kaunistamine maalingute ja mosaiikidega - väikestest varvilistest kivi- või klaasikildudest koostatud piltidega. Mosaiikidega armastati kaunistada ka ruumide põrandaid.

Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke ehk monumente. Reljeefidel jäädvustati tõelisi sündmusi ja võidetud lahinguid.

ILU

Varajase Rooma mehed olid väga karvased, nende nägu kattis habe ja pikad juuksed. Vabariigi ajal hakati juukseid jällegi lühikeseks lõikama ning hiljem raseeriti ka habe ära. Nii jäid habemega vaid targemad inimesed, kes soovisid järgida Rooma tarkade stiili: filosoofid ja õpetlased. Kiilaspäisuse varjamiseks kammiti juuksed ette poole, sest hõredust pealael peeti inetuks. Pähe liimiti isegi valejuukseid. 

Roomlased võtsid meikimiskombe üle kreeklastelt ja pidasid seda väga oluliseks. Rikka rahvana oli roomlastel enese kaunistamiseks aega ja raha. Räägitakse, et keisrinna Poppeal oli 100 kreeklannast orjatari, kes olid tolle aja kosmeetikud ning keda kutsuti sagae. Nende kunsti nimetati ars fucatria`ks, parandavaks kunstiks, sest see seisnes enamasti jumestamises. Plautus ütleb: „Värvimata naine on nagu soolata toit.” Rooma luuletaja Ovidius rõhutab oma raamatus naiseilust, et ükski naine ei vääri inetu olemist. Kummatigi pidi naine hoidma saladuses seda, kuidas ta end kaunistab.

Rooma naised veetsid päevas tunde enda sättimisega, kasutades seejuures orjade „teenust“. Nii mehed kui ka naised kandsid parfüüme, mis olid tehtud lilledest ja vürtsidest. Make up oli Kreeklaste omast palju värvikam ja sarnanes rohkem kreeka prostituutide omaga. Silmad olid kontuuridega välja joonistatud ja kulmud esile tõstetud Kohli (saadud Egiptusest), stibnite (must pulbriline antimontrikloriid), plii või tahma abil. Põsepunaks kasutati raudoksiidi, punast seatina või karmiini (mida saadi košenill putukast). Viimast kasutati ka huulte toonimisel.