Antiik Kreeka

Kulus mitu sajandit, enne kui 12. sajandil e.m.a. põhjast sisserändu alustanud kreeklaste hõimud suutsid umbes aastaks 600 e.m.a. välja arendada oma kunsti:
1.Arhailine ehk vana aeg - umbes 600 - 480 e.m.a., mil kreeklased lõid tagasi suure pärslaste kallaletungi ning välisvallutajatest vabanenuna said edaspidiseks soodsamad tingimused kunstiga tegelemise jaoks.
2.Klassikaline ehk õitseaeg - 480 - 323 e.m.a. (mil suri valitseja Aleksander Suur).
3.Hellenistlik (tuletatud sõnast "hellen’’, nii kutsusid kreeklased end ise) ehk hiline - see lõppes aastal 30. e.m.a., kui roomlased vallutasid kreeka kultuuri mõjupiirkonda kuulunud Egiptuse (päris- Kreeka olid roomlased alistanud juba varem, 2. sajandil e.m.a.).

 Kreeka ehituskunsti suurimaks saavutuseks on templid. Vanimad templijäänused pärinevad arhailisest ajast (6. sajand e.m.a.), kui puu asemel hakati ehitusmaterjalina kasutama lubjakivi ja marmorit. Arvatakse et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu- nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Sellisest lihtsast hoonest arendati välja mitmed keerukama põhiplaaniga templitüübid.

Kreeka skulptorid on maailmale andnud palju imetletud töid.Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette.
Klassikalisel ajastul oli kujurite ülesandeks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega; selle lisandusid veel ilmalikud kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.
Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata. 

Eriline osa kreeka maalikunstis on vaasimaalil. Vanemate vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade siluetid.

 Video: Kreeklased

ILU
Muistse Kreeka ajastul said ilusalongid alguse. Filosoofid, kirjanikud, luuletajad ja poliitikud vahetasid kõiksuguseid uudiseid just sellel ajal kui neid raseeriti, lokiti, maniküüriti, pediküüriti või hoopiski masseeriti. Juuksed olid üldjuhul pikad, tumedad ja paksud, loomulikult või kunstlikult lokitud ning erinevatesse kujunditesse seatud, populaarsed olid igasugused metallist ja riideribast tehtud peaehted.

Sel ajastul avastasid naised võimaluse kanda juukseid hobusesabas. Et juuksed paremini läigiksid ja lõhnaksid kaunilt, võeti appi õlid, vahad ja pumatid. Blondid kiharad olid Muistses Kreekas haruldased, neid ka imetleti ja sooviti, et sellist väljanägemist saavutada pleegitati juukseid kaaliumkloriidi vee -ja kummeli tõmmise seguga. Muistse Kreeka soengud olid tihti meistriteosed, millele aitas kaasa arenenud ja haritud ühiskond ning suur teenijate hulk.

Muistne Egiptus

Vana-Egiptuse riigi alguseks loetakse Põhja- ja Lõuna-Egiptuse ühendamist umbes 3000. aastal e.m.a., lõpuks aga riigi vallutamist roomlaste poolt aastal 30 e.m.a.
Oli küll ajajärke, mil riik lagunes kas välisvallutajate hoopide all või siis sisemiste vastuolude tõttu. Vaatamata sellele oli vanade egiptlaste loodud kultuur väga püsiv ega muutununud märgatavalt ligi kolme tuhande aasta jooksul.
Arhitektuuri vallas on vanade egiptlaste saavutused kindlasti kõige muljetavaldavamad. Juba vanad kreeklased liigitasid näiteks püramiidid maailmaimede hulka kuuluvaks. Saatuse irooniana on neist seitsmest vaid püramiidid tänaseni säilinud. Samavõrra suursugused on ka egiptuse templid.

Egiptuse skulptuuris on väga palju lihtsaid, kuid ülevalt mõjuvaid teoseid, milletaolisi pole loonud ükski hilisem ajastu. Värvitud puust või lihvitud kivist kujusid täidab eriline väärikus. Vaaraosid kujutati sageli ühesugustes asendites, kas seismas sirgelt, käed küljel ning üks jalg veidi teise ees või siis istuvana.Sageli kujutati valitsejaid nn sfinksidena - lõvi keha ja inimese peaga fantastiliste elukatena. Enamasti valvasid sfinksid hauakambreid ja templeid.

Erilise õitsengu tõi kaasa vaarao Echnatoni valitsusaeg 14. sajandil e.m.a. Siis pääsesid kunsti ka tõsielu sündmused. Muu hulgas loodi vaimustavaid teoseid valitseja tütardest ja abikaasadest, kaunitar Nofretetest, kes on mõjutanud isegi meieaegset iluideaali.  Video: Muiste Egiptuse näod ILU Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga. Egiptlased täiustasid looduse poolt loodut oma kosmeetikakunstiga. Näod olid ruuged, huuled ja küüned värvitud ning juuksed ja jalad õlitatud. Isegi naist kujutavatel skulptuuridel olid silmad värvitud. Kellel oli see võimalik, lasi endale ka kirstu kaasa panna seitset sorti kreemi ja kahte sorti ruuži. Mõned kasutusel olnud õlid on leidnud oma koha ka tänapäeva kosmeetikas.

Ürgaeg

Vanimad säilinud kunstiteosed loodi juba ürgajal, umbes 60 000 aastat tagasi. Et tollal ei tuntud veel metalle ja tööriistad tehti kivist, siis tuleb siit ka selle ajastu nimetus kiviaeg.
Kiviaja inimesed andsid kunstipärase välimuse oma igapäevastele tarbeesemetele- savinõudele ja kivist tööriistadele, kuigi selleks mingit praktilist vajadust polnud. Miks nad seda tegid? Selles küsimuses valitsevad tänaseni vaid oletused. Üheks kunsti tekke põhjuseks peetakse inimese tarvet ilu ning loomisrõõmu järele, teiseks aga tolleaegset usundit. Viimasega seostatakse just kauemaid kiviaja kunstimälestisi- koopamaale, samuti kivisse kraabitud joonistusi, millega kaeti maa-aluste koobaste seinu ning lagesid.

Koopajooniste ja –maalide kõrval valmistati neil aegadel ka mitmesuguseid luust ja kivist kujusid. Nende tegemine algeliste tööriistadega nõudis tohutult kannatlikkust. Ka kujude loomisel oli oma osa kindlasti usundlikel kaalutlustel.

ILU

Kui mehed liikusid väljaspool oma elupiirkonda jahiretkedel või toitu korjamas, maskeerisid nad ennast, et kurjad jõud neid ära ei tunneks ega söandaks rünnata. Mehed kandsid näole eredavärvilisi maalinguid, püüdes endale seeläbi võimalikult hirmuäratavat ja ähvardavat välimust anda. See sõjamaaling oli meeste eesõigus ja kohustus. Kehamaalinguil oli oma tähendus ka seksuaalsete vajadustega seotud naiste pärast rivaalitsemises. Naised, kes ei liikunud väljaspool oma kodupiirkonda, ei värvinud end üldse. Informatsioon loodusrahvaste kehamaalingutest tugineb umbes 20 000 a eKr pärinevatele haualeidudele. Uusimate uurimuste väitel on esimesed teated dekoratiivsest kosmeetikast pärit ajast 70 000 a eKr Ida – Aafrikast.